Tähelepanekuid, mõtteid ja arvamusi Tähtvere 48 mäeküljest.

Viimane kohtumine 30 Septembril minu, hr. Kaarel Müürsepa ja tema poolt tellitud spetsialistiga oli asjalik ja tõsine. Kuulates spetsialisti nõuandeid mäekülje varisemisohu/maalihke peatamiseks ning otsuse vastumõtmisest teha kõigepealt geoloogiline uuring mäeküljele sai kogu probleem selgemaks – kui midagi mäekülje kindlustamiseks ette ei võeta, siis varem või hiljem asjaolude kokkulangemisel tuleb jälle suurem maalihe, kusjuures pidev aeglane vajumine on kogu aeg.

Nüüd on visuaalselt selge (maalihked Tähtvere 48 ja 54 juures) ja dokumentaalselt tõestatud (Tähtvere 48 kinnistu pindala vähenemine postide vajumise tõttu), et veesoontega mäekülg on pidevas ja aeglases vajumises teadaolevalt juba 100 aastat. Vimaste aastakümnete muutused mäe otsas (ehitustegevusega lisandunud raskus, prügimäe lisamine, suurte raskuste hoidmine, lõpuks 20 tonniste rekkade öösiti parkimine mäenõlva serval jne) on lisanud mäele raskust, tekitanud mäele kunstlikku koormuse ja vibratsiooni. See aga paneb vedela mäemassi kiiremini vajuma. Kui tekib maalihe ja vajub parklaosa ei pea ükski piire 20 tonnist rekkat ja see tuleb kolinal mäest alla.

Lisan veel tähelepanekuid, mida ma olen jälginud ja uurinud 10 aasta jooksul, seoses mäekülje vajumisega ja seni ei ole veel teada andnud. Kui nüüd laiemalt seda mäekülge vaadata Tähtvere tänavalt, siis Jakobi mäest kuni Laululavani on kaks kohta Tähtvere tänval, kus kõnnitee asfalt on kortsus paralleelselt mäeküljega. Üks on Tähtvere 20 maja kõrval (Mart Hiob’i elamu) ja teine Tähtvere 48 maja kõrval (minu elamu).

Tähtvere 20 juures on kortsus olnud kogu aeg, mida mina tean (ligi 10 aastat), Tähtvere 48 juures tekkisid kortsud pärast uue elamu 2 kivikorruse valmimist, kui veesooned muutsid suunda. Enne läks veesoon vana maja alt ja lükkas vundamendi Tähtvere tänavale, nüüd pärast uue maja soklikorruse valmimist 2 – 3 aasta jooksul tekkisid uued kortsud maja kõrvale, sest veesoon pidi uue maja tõttu nihkuma Laululava poole.

Lisaks on nii Tähtvere 20 kui Tähtvere 48 juures teisel pool tänavat näha maalihke jälgi, sest veesoon ei lõpe/ei peatu Tähtvere tänaval. Tähtvere 20 juures, teisel pool tänavat, on aastaid pidev vajumine olnud ja Tähtvere 48 vastas olev vana maja (Tähtvere 45) on ainukesena kõvasti viltu vajunud Emajõe poole, nii nagu oli liikunud/vajunud Tähtvere 48 vana elamu.

Järelikult üks veesoon, mis on nüüd vaatluste, vajumiste ja kaevamistega kindlaks tehtud algab mäe otsast, AS A. Le Coq’i parkla alt ja jookseb Tähtvere tänava alt läbi ning suundub Emajõe poole. Kui teisel pool tänavat minu naaber (Tähtvere 51) ehitas endale uue maja vana asemele, siis hakkas talle vesi keldrisse jooksma Tähtvere tänava alt. Algul mõtles, et veetoru on katki, kuid Tartu Vesi tegi kindlaks, et veetoru on terve. Paar aastat jändas naaber selle veega keldris ja ainsaks lahenduseks oli vee ärajuhtimine majast välja. Nüüd on tal keldris väike oja, mis pidevalt voolab.

Arvestades spetsialisti arvamust ja oma tähelepanekuid mäekülje vajumisest on minul tekkinud arusaamine, et mäekülg on vaja kindlustada lõplikult. Tagajärgede pidev likvideerimine võib kallimaks minna kui koheselt ja lõplikult mäekülje kindlustamine. Peame ära ootama geoloogilise uuringu (puurimiste) tulemused, et siis ehitusinsenerid saaksid välja pakkuda vajaliku, teostatava ja meile sobiliku lahenduse.

Seniks aga lisan oma mõtted ja arvamused mäekülje kindlustamiseks, mida lõpliku lahenduse puhul arvestada saaks. Olen 1997 aastast oma mäeküljega tegelenud ja kogu aeg lisandub uut informatsiooni. Hetkel on selline nägemus mäeküljest Tähtvere 48 ja AS A. Le Coq kinnistute ühise piiri juures. Ma ei saa anda oma arvamust Tähtvere 54 piiril oleva mäekülje kohta, sest seal on kallak järsem ja hoopis teine olukord, millele peaks oma lahenduse leidma ehitusspetsialistid. Lisaks olen ainult kõrvalt näinud, mitte uurinud ja mõelnud.

Olen nende aastatega maha võtnud võsa ja korrastanud mäekülge. Olen jätnud suured puud kasvama, millel on võimas juurestik ja istutanud kümnete tuhandete kroonide eest uusi dekoratiivpuid ja viljapuid ühtlaselt kogu mäeküljele, kindla eesmärgiga, et kindlustada mäekülge. Sellega olen saavutanud osa eesmärgist – mäeküljel on kindel kuju ja pindmine kiht on kindlustatud. See tähendab, et mäekülje väiksemaks kaevamine, nagu spetsialist soovitas, ei ole teostatav, sest siis muutuks mäe kuju ja pööraks pea peale kogu seni tehtud töö. Tuleb arvestada, et igasugune vedela mäe kaevamine tekitab mäeküljes uusi liikumisi ja tuleks koheselt suurtes kogustes betooni valama hakata.

Pindmine kiht on hetkel kindlustatud ja uue veesoone kindlustamiseks, mis hiljuti välja ilmus mäe seest, on koos spetsialistiga leitud lahendus. Veesoone ette tuleb ehitada müür, milles on toru ja müüri taha tuleb vedela pinnase asemele panna killustik. Sellega peatub mäekülje vajumine ja tekib allikas/oja, kust pidevalt voolav vesi saab kas koguda või ära juhtida vastavalt vajadusele. See on lokaalne koht, mida saab kindlustada väikese vaevaga.

Spetsialisti hinnangul on suurim probleem mäekülje enda raskus. Kuna ta sarnaneb vedela kartulipudruga, mis kunagi ära ei kuiva ja pidevalt saab uut vett/raskust juurde, siis jääb ainukeseks lahenduseks betoonist tugimüüri ehitamine. See aga oleks väga suures koguses betooni valamine ja jällegi mäe kuju muutmine, mida ei saa teha. Mina pakun lahenduseks betoonist kärje (monoliitne raudbetoon) ehitust mäeküljele. See ei muudaks mäe kuju, kõik ilu- ja viljapuud jääksid oma kohale ja see lahendus oleks ka vastukaaluks mäe raskusele. Ma olen juba alustanud selle kärje ehitust, kui valasin betoonmüürikesed kahe naaberkinnistu (Tähtvere 46 ja 54) piirile ning alustasin plokkidest müüri ehituse. Kärg hakkab toetuma nendele müüridele kahel pool ja uuele müürile seal, kus lõpeb tasapind ning mäekülg järsult tõuseb. Kärg ei ole terassid ega tugimüür.

Kuigi saalongite ehitamine oleks natuke peenem töö läheks betooni umbes poole vähem. Kolm müürikest paralleelselt piiriga ja viis risti. Koos üks tervikkärg mäeküljel. Kärje augud ei ole sümmeetrilised vaid jälgivad mäe olemasolevat kuju, et mitte liiga suurelt pinnast liigutada/kaevata. Samas annaks kärg samaväärse tugevuse massivse betoonlahmakaga mäe all. Lisaks ei tea, kui kaugel on kindel pinnas maa sees. Kui sügavale tuleb rajada vundament, sest see betoonlahmakas ise võib hakata edasi vajuma. Kärje augud saaks katta murumätastega või külvata muru uue mullakihi sisse ja muruhooldamine oleks lihtne mööda müürikesi liikudes. Lõpptulemuseks mäekülg kindlustatud selle kuju muutmata. Looduslähedane vaade muru ja ilu- ning viljapuudega. Esteetiliselt nauditav ja ainulaadne. Olen näinud sarnast kindlustust Vahemere rannikul Lõuna Prantsusmaal Monaco lähedal, kus mäeküljed on täis ehitatud elamuid ja aedu.

Ühesõnaga, siin on vaja spetsialiste, kes uuringuid arvesse võttes ja arvutusi tehes suudaksid välja mõelda lahenduse/projekti. Minul on kärje jaoks oma eelprojekt olemas ja see oli mul põhimõtteliselt plaanis kunagi mäeküljele teostada. Eelnevalt aga on vaja elamu valmis ehitada. Minu plaan on aga katse – eksituse meetod ilma geo uuringuteta ja arvutusteta ja see on ainult 99 % kindel. Muuseas elamule andsin ma kitseneva kuju mäekülje poole ainult sellel põhjusel, et mäekülje vajumine ei lükkaks ka minu maja Tähtvere tänavale, nii nagu vanaga juhtus. Veesoonte vesi saaks maja kõrvalt lihtsamini mööda jooksta ja ei pressiks otse läbi keldriseina. See lahendus on end õigustanud.