Euroopa Inimõiguste Kohus.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika

Euroopa Inimõiguste Kohus on tänaseks kujundanud keskkonnaalaste põhiõiguste kaitse teooria. Esimeseks ja ehk ka kõige olulisemaks kaasuseks võib pidada otsust asjas Lopez Ostra vs. Hispaania.179

Lopez Ostra leidis kaebuses, et Hispaania Kuningriik ei ole täitnud enda kohustusi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 8 alusel ja jättis kaebaja kaitseta jäätmekäitlusjaamast lähtuva haisu, müra ja heitgaaside eest180.

Kohus leidis, et Hispaania Kuningriik ei suutnud reageerida piisavalt tõhusalt tekkinud ohule ja võttis seisukoha, et „[o]ma iseloomult võib tõsine keskkonnasaastatus mõjutada isiku heaolu ja takistada tal nautimast enda kodu nii, et see mõjutab tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, seejuures ei pruugi saastatus tõsiselt ohustada inimese tervist.“181

Lopez Ostra vs. Hispaania kaasuses väljendatud seisukohta kordas kohus hiljem Guerra vs. Itaalia kaasuses.182 Viimases saastatusest põhjustatud perekonnaelu rikkumise kaasuses Fadeyeva vs. Venemaa leidis kohus, et riigi tegematajätmine seisnes suutmatuses tagada alumiiniumitehase tegevuse vastavus kehtestatud piirväärtustele. Seejuures ei suutnud kaebaja tõendada, et tal oleks saasteainetest ja mürast tekkinud tervisekahjustust. Kohus pidas kaudseid tõendeid piisavaks, et tervisekahjustused oleksid sellistel juhtudel võimalikud ja leidis, et Venemaa on rikkunud EIÕK artiklit 8.

Tsiteeritud kaasuste puhul oli tegemist lisaks mürale ka keemiliste ainete mõjuga, kuid kaasuses Moreno Gomez vs. Hispaania183 leidis kohus artikli 8 rikkumise ka ainult müra puhul.

Kaebaja Pilar Moreno Gomez elas üle 20 aasta Valencia ööklubide piirkonnas, kus ta öösiti pidi kannatama piirmäärast lubatud kõrgema müra taset. Kohus leidis, et kuna Valencia linnavalitsus ei ole suutnud võtta kasutusele meetmeid, mis sunniksid ettevõtjaid järgima müra piirmäära, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kaebaja õigust perekonna ja kodu puutumatusele.

Euroopa Inimõiguste Kohus on seega mitmes lahendis leidnud, et müra ja saastatus võivad mõjutada isiku pereelu ja kodu puutumatust ning kui riik ei suuda võtta kasutusele kohaseid meetmeid, siis on võimalik ka EIÕK artikli 8 rikkumine.

Arvestades asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei nõua kaebajal tervisekahjustuse olemasolu, seatakse suurem vastutus riigile. See on iseenesest kooskõlas ettevaatuspõhimõttega, st me ei pea ootama kahjustuse tekkimist, vaid peame hakkama tegutsema varem. Kohtu retoorikast saab järeldada ka seda, et oluline ei ole, kas saastaja on avalik- või eraõiguslik isik. Kohtu lahendite valguses tuleb hinnata, kas ka Eestis on tagatud isiku õigus privaatsusele ja kodu puutumatusele.