Müra võidutseb.

Müra võidutseb (2)
15.10.2005 00:01

Järjest laienev müra pealetung olmes ja töökeskkonnas paneb meid kõiki aina jõulisemalt kaitsma kodurahu – oma viimast kindlust. Kodurahu on aga suur osa hingerahust ja see pole mingi teise- või kolmandajärguline, vaid lausa eluküsimus.
Nii nagu sakslased, saavad ka eestlased selles võitluses peagi toetuda 2003. aastal Brüsselis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu välja antud nn müradirektiivile, mis järgmise aasta veebruaris jõustudes peaks selles vallas lõpuks korra ja selguse majja tooma. Nimelt on seal üksipulgi kirjas mürale esitatavad tervisekaitse nõuded ja standardid.
Välja on antud teinegi käsk – kõik ELi liikmesriigid peavad tegema mürakaardid ja pakkuma välja lahendusi, mis elukeskkonda parandaksid. Tervisekaitseinspektsiooni füüsika kesklabori juhataja Margus Mihklesoo sõnul peab Tallinna mürakaart valmima 2007. aasta juuliks. Rahulolu oma elukeskkonnaga pole küll käegakatsutav, vaid pigem tunnetav, kuid vajalik pole see mitte Brüsselile, vaid meile endile.
Kõik sõltub kuuljast
See, et mürast on saanud arenenud Euroopa riikides tõsine probleem (mõnede spetsialistide hinnangul on koguni tegu stressoriga number üks), tõestab ilmekalt seegi, et Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuur algatas tänavu müravastase kampaania, suurima, mis eales Euroopas korraldatud. Deviisi all «Peatage müra!» toimuvad oktoobri lõpus kõigis ELi riikides müravastased üritused.
Mis on müra ja mida seda teps mitte pole, on füüsikaliselt väga lihtsalt mõõdetav ja väljendatav. Detsibellides (dB) väljendatud skaalal saab tõmmata selged jooned vaikuse, häiriva ja tervisekahjustusteni viiva müra tugevuse vahele, ning vaielda pole nagu midagi. Ometi on just heli tugevus ja selle müraks pidamine üks enim vaieldav teema nii töö- kui ka olmesituatsioonides.
Seda, miks see nii on, seletab hästi müraskaala logaritm, kust selgub, et helitaseme tõustes isegi kolme detsibelli võrra selle intensiivsus kahekordistub. Ja paraku tundub ka topelt ebameeldivam.
Kuid nagu öeldakse, kõik on suhteline – vaikses köögis tilkuv kraan häirib, kohisev meri rahustab. Naabrite öine disko ärritab kohutavalt, mis siis, et ise alles nädal tagasi sama bändi kontserdilt eufoorias lahkusite. Muide – öise rahurikkuja korralekutsumiseks ei pea politsei ega ka teie mõõtmisaparatuuriga «teadust tegema» – piisab, kui tunnete, et teie rahu on rikutud. Sest müra tajumine on sügavalt subjektiivse iseloomuga asi, sõltudes mitte ainult heli valjusest, vaid kuulaja meeleolust, hingeseisundist, helimeel-divusest kui ka paljudest muudest teguritest. Seega on pea igaühel siin oma arvamus.
Muide, rokk-kontserdi puhul on täheldatud üht huvitavat fenomeni: kuigi tavaline helitugevus on seal 110-120 dB, ei lahku inimesed kontserdilt mitte stressis, vaid eufoorialaadses seisundis. Milles asi? Ikka subjektiivsuses – kuna seal ollakse vabatahtlikult ja asi meeldib, toodab see ka positiivseid emotsioone.
Psühholoogid on ülieufoorilisi reaktsioone, mis kaasnevad valju muusika kuulamisega, nimetanud ka helinarkomaaniaks, millel on mitmeid sarnaseid tunnusjooni alkoholist tingitud seisundiga. Ning nagu ikka pärast liigtarbimist, tekib siingi hiljem pohmelus, millest ülesaamiseks vajatakse uut ja veelgi vingemat annust muusikat. Tavaelus kulmineerub see tavaliselt vastu hommikut punni põhja keeramisega.
Kontorite põrgulärm
Müra pole tõesti mitte ainult kõrvu lukustav heli, mida tänaval töötavast suruõhuhaamrist mööda kõndides kuuleme, undamine, mida tekitab üle maja minev lennuliin, või magamistoa akna taga loksuv tramm. Müra on kõikjal meie ümber.
Eriti täbaras olukorras on seetõttu avatud kontorites töötavad inimesed, kel kaheksa tundi ühtejutti tuleb olla kõrgenenud pingeseisundis. Paneme sinna juurde kaks korda päevas kogetav liiklusmüra, ja kui kodus ka juhtumisi rahu ja vaikust ei leia, ongi lõpuks närvid läbi.
Euroopa töötervishoiu statistika andmetel peab ligi 60 miljonit (!) inimest vähemalt poole oma tööaja jooksul häält tõstma, et end üleüldises lärmis kuuldvaks teha – see on laias laastus üks neljandik kogu töötajaskonnast. Tegu pole siiski tühise ebamugavusega, sest tagajärgedeks on vaegkuulmine, tõsine kuulmiskahjustus või kõrvade kumisemine. Arstid toonitavad, et pidev müra ja lärmi sees olemine võib maksma minna ka palju rohkem kui ainult kuulmise – stress, keskendumis- ja tähelepanuhäired, väsimus, somaatilised haigused langetavad lõppkokkuvõttes tugevasti kogu elukvaliteeti.
Lisaks psüühilisele ärritusele võtab kogu organism müra kui ärritaja suhtes kaitseseisundi ja reageerib omapoolsete vastumeetmetega. Eriti tundlikult reageerivad süda ja veresoonkond – suureneb infarktioht ja tõuseb vererõhk, kõrvad hakkavad kumisema, peavalud sagenevad ja väsimus võtab võimust...
Neid, kes rahu ja vaikuse igatsuses linna lähedale või suisa metsa kolivad, tuleb aina juurde. Neid, kes nädalavahetusel kordagi raadiot või telerit lahti ei tee, samuti. Kas seda saab nimetada veel kuidagi teisiti kui küllastumiseks?
Saksamaal 2003. aastal tehtud uurimusest selgus, et ligi pooled (40%) kutsehaigustest on põhjustatud mürast töökeskkonnas. Eesti Kutsehaiguste Kliiniku arsti Viive Pille sõnul meil nii täpset statistikat pole, kuid ilmselgelt on kutsehaigused siingi aladiagnoositud. Doktor Pille arvab, et peaksime oleme ülejäänud Euroopaga umbes samal tasemel.
Sakslaste uuring näitab sedagi, et mehed on müra suhtes tundlikumad kui naised ja neil on selle tagajärjel suurem risk saada südameinfarkti.
Loodusemees Fred Jüssi avaldas kord imestust selle üle, et ikka ja jälle kohtab ta inimesi, kes end metsavaikuses ebamugavalt või lausa ängistavalt tunnevad. Õnneks võime vist kõik oma kogemustele toetudes tõdeda, et aastatega muutub vaikus aina armasmaks ja igatsus selle järele pigem kasvab kui kahaneb.
Jääb vaid loota, et meiega ei juhtu niisamuti nagu sumeri rahvaga, kes oma lärmamisega jumal Enili välja vihastas ning seetõttu veeuputuse kaela sai. Või on kõik need orkaanid ja uputused märk sellest, et juba me olemegi oma eluga vindi lõplikult üle keeranud?

Aleksander Pulver, psühholoogiaprofessor:

Müraks nimetatakse kõiki keskkonnategureid, mis inimest häirivad. Psühholoogias tähendab see muu hulgas tähelepanu, mälu ja tajumisprotsesside häirumist.
Miks müra inimesi nii väga häirib? Sest et organismis on automaatne süsteem, mis reageerib igale keskkonnas olevale heliallikale – katkestab senise tegevuse ja hakkab tegelema heliallika olemuse väljaselgitamisega. Pidev oma tegevuse katkestamine ongi väsimuse põhjuseks.
Inimene ei teadvusta seda enesele, kuid info töötlemise masin on kogu aeg häiritud, sest ei saa oma piiratud ressursse rakendada seal, kus seda tegelikult teha tahaks. Kui inimene läheb mürast vaikusesse, siis on see väga ebameeldiv seisund, kuna erinevus vaikuse ja mitte-vaikuse vahel on nii selgelt teadvustatav ja tunnetatav.
Organism on aga suuteline ka adapteeruma ehk mitte enam tähele panema, et viibib müra keskel. Pilt on paradoksaalne – kuna müra on ühtlaseks fooniks, arvab inimene, et ta ei pane seda enam tähele, kuid teadvustamata tasemel organism muudkui «kakleb» uute helisignaalidega edasi. Inimese tegevuse efektiivsus muutub aga sellises olukorras pidevalt viibides üsna kesiseks.